Algusesse | S.N.Planet.ee | E-mail | Virtual00ker | f°t°m°t°
SUPERNORMAALNE
ARHIIV

Aprill 2003  
Mai 2003  
Juuni 2003  
Juuli 2003  
August 2003  
September 2003  
Oktoober 2003  
November 2003  
Detsember 2003  
Jaanuar 2004  
Veebruar 2004  
Märts 2004  
Aprill 2004  
Mai 2004  
Juuni 2004  
Juuli 2004  
August 2004  
September 2004  
Oktoober 2004  
November 2004  
Detsember 2004  
Jaanuar 2005  
Veebruar 2005  
Märts 2005  
Aprill 2005  
Mai 2005  
Juuni 2005  
Juuli 2005  
August 2005  
September 2005  
Oktoober 2005  
November 2005  
Detsember 2005  
Jaanuar 2006  
Veebruar 2006  
Märts 2006  
Aprill 2006  
Mai 2006  
Juuni 2006  
August 2006  
Oktoober 2006  
November 2006  
Detsember 2006  
Veebruar 2007  
Märts 2007  
Aprill 2007  
Juuni 2007  
Juuli 2007  
August 2007  
September 2007  
Oktoober 2007  
November 2007  
Detsember 2007  
Jaanuar 2008  
Veebruar 2008  
Märts 2008  
Aprill 2008  
Mai 2008  
Juuni 2008  
Juuli 2008  
September 2008  
Oktoober 2008  
November 2008  
Märts 2009  
Aprill 2009  


Blog.tr.ee
16.6.08

Pungi kaitseks

Eile kella seitme ajal õhtul, lootes telekast jalgpalli näha, sattusin ma hoopis millegi iseäranis kummalise peale: vanainimesed olivad endil pead värviliseks teinud ja laulsivad "Tere perestroikat". Esimese hooga mõtlesin, et tegu on "Laulge kaasa!" mingi erisaatega, aga Reet Linnat ei hakanud silma, siis meenus, et olin midagi kuulnud nn. "punklaulupeost".

Pean tunnistama, et juba mõnda aega tagasi, kavandatavast punklaulupeost esmakordselt kuuldes, kerkisid kulmud küsivalt mu ilusate sügavsiniste silmade kohal pool tollikest kõrgemale. Aga no, okei, eksole, las teevad, mõtlesin ma.

Nüüd, televiisorist seda asja nähes, oli ehmatus siiski ootamatult suur. Ma usun, et olin sel hetkel nagu rahvatantsupedagoog, kes vaatab muusikaauhindade galal Tuljakut. (no tead küll, mis Tuljakut ma mõtlen. Iseenesest Tuljak mulle muidugi meeldis päris hästi)

Ma ei hakka siin kirjutamagi, mis seal valesti oli - punklaulupidu presidendi kõne ja moššiva linnapeaga, kui niisugune, on ju üdini absurdne. Ma loodan, et paljud osalejad seda nii ka võtsid, absurdinaljana. Aga ma ei ole väga kindel.

Kõige jaburam oli muidugi veel punkarite nördimus meedias, et kultuuriminister nende simmanit ei väisanud. No oia ja keela, ausõna!

Kui Saaremäe ürituse alguses küsis, kas punk on surnud, saades eitava vastuse, siis simmani lõpuks võib seda nüüd rahuliku südamega nentida küll. Surnud ja maha maetud.

Ega ma ise teab mis punkar pole (ehkki minult vanasti küsiti tihti, et kas oled punkar või mis mees sa oled). Ma pole sellest pungi värgist kunagi päris hästi aru saanud, teatav vastuolu on kogu aeg sisse koderitud olnud: teoorias jutlustavad nad ju ülimast indiviidi vabadusest, iseseisvusest, aga praktikas on alati hulgakesi koos nagu varblaseparv, kõik kurat ühte nägu, univormid kah veel seljas.
Nii et võib-olla ei sobikski mul siin kobiseda, sest pungid ise paistsid ju toimuvaga metsikult rahul olevat. Õnneks paistis telepildist vähemalt Villu Tamme Naisel natuke piinlik olevat paari lugu kuulates. See annab teatavat lootust.
| permalink