Ühe päevaga keerasid perse. Rekord vist või?
Mõnes mõttes on tagantjärele ikka päris kahju, et kõik perse keerati mingi kuradi kuju pärast.
Juba hommikul imestasin ma selle hiilgava manöövri üle, kui ööpimeduse varjus ENNE tööde algust kõigepealt märuli- ja muu politsei ahelikud paika pandi ja siis alles objektil kõpitsema hakati. Selge ju, et venkud sellise lükke peale lolliks läksivad. Miks sellist jõudemmi vaja oli, ei oska mina küll välja mõelda. Politsei oleks pidanud sekkuma ikka PÄRAST seda kui keegi oleks tööd mingil moel takistanud.
Siis poliitikud. Juba päeval või hiljemalt kuue-seitsme ajal oleks pidanud leiduma inimene, kes oleks rahvaga rääkinud. Keegi võimuesindaja. Mina nägin vaimusilmas küll kuidas Edgar Suur oleks kõnetooli tõusnud ja linnaisana pooli rahule manitsenud. Või no poogen kes. Feimi ja respekti oleks tulnud nagu mühin. Ja ma arvan, et sellest oleks ka abi olnud. Praegu seisid kaks ahelikku vastamisi, silm silma vastu, kuskile minna pole, pinge kasvab. Selge, et lõpuks viskab üks labiilsema kavaga tüüp esimese kivi.
Ma muidugi ei ole mingi eriolukordade lahendamise spetsialist, aga no MIDAGI oleks võinud ju teha vä?
Järgmine hommik. Tegelikult paistab ikka, et poistel oli kõik kenasti järgi mõeldud ja kontrolli all. Aeti venkudel hari punaseks, lollimad ja rohkem purjus nolgid läksid hulluks, lasti paar tundi neil linnas lammutada, et meedia jõuaks lakkumise, vandaalitsemise ja varastamise kenasti linti saada ja siis anti natuke nuia. Öö jooksul veeti pronks minema. Hea töö, viis miinusega.
Eks nüüd oleneb sellest mis lähiajal edasi saab.
Kole lugu Tõnismäel
Einoh, ma lihtsalt mõtlen, et mis mulje kogu sellest jamast jääb, kui ühel pool on
SELLISED ROBOTID ja teisel pool on lillede ja siltidega "relvastatud"
PISIKESED MAMMID.
Mina olen nagu ikka mammide poolt neid pilte vaadates. Ma loodan, et teie ka.
Igor Volkele üks lugu
Ma räägin nüüd ühe loo. See võiks minna otsapidi unenägude rubriiki, aga ma ei ole selles samas väga kindel, mis ta siis nüüd oli.
Ühesõnaga. Magan mina täna öösel. Näen mingit tüüpilist und, kus ma püüan metsas nii käia, et mitte karudega kokku põrgata, pean olema ettevaatlik, sest puutüvede vahelt on siin-seal karusid näha, jõuan mere äärde, ilus liivarand, suvi, inimesed vees. Siis tuleb tipa-tapa üks koer ja hakkab mu kätt närima. Labakätt. No nagu ikka. Ma näen vist nii umbes paar korda kuus und, kus koer mu labakätt närib. Enamasti magan ma siis iseenda käe otsas nii et see on ära surnud. No täitsa tavaline öö selline.
Siis korraga ütleb Merit mulle sosinal kõrva sisse: "Issi, palun too vanker." Iga sõna juures mulle kergelt näpuga selga torgates. Neli korda - toks-toks-toks-toks. Olgu mainitud, et ma magan praegu suures toas ja Merit ning väikemiisu magavad meie voodis magamistoas. Ma virgun, vaatan ringi, öö, pime, kedagi ei ole, kell on 4:47, Merit ja Mirtel magavad teises toas. Aga jah - palun too vanker - toks-toks. Vanker on Mirteli titevanker ja ma vean selle tavaliselt peale õues käiku üles trepikotta.
Nüüd mulle millegipärast ei meenu, kas ma eile tõin vankri üles või mitte. Otsustan korteri ukse vahelt piiluda... ja tõepoolest - vankrit ei ole! Ajan püksid jalga, komberdan õue, võtan ukse eest vankri, venitan üles. Tekid-padjad on kastega niiskeks tõmmanud. Laotan need laiali ja kobin uuesti voodisse.
Vot selline lugu siis. Toks-toks-toks-toks.
Uuesti
Vot. Uuesti see sama pilt.
