Meil on selline vahva raadiosaade nagu "Rahva teenrid" laupäeva hommikuti Vikerraadio eetris, eksole. Vot. Eelmisel nädalal rääkisid onud Peeter Ojast, näitlejast, kes tuulispasana mööda pealinna ringi tormab ja korda loob. Onud olid arvamusel, et Peeter on üks tubli eesti mees ja et just nii peaks igaüks meist käituma. Et nii saaks meie Eestist parem paik. Onudele meeldis väga rõhutada kuidas Ameerikas võib pätte tappa kui pätt su muru peale astub. Nende kohtade peal kus nad pättide tapmisest rääkisid, läks onude hääl kuidagi eriti mahlaselt soojaks. Lisaks rääkisid onud sellest, et Ojapeetri käitumine on paljusid inimesi innustanud samamoodi korda looma.
No mis seal ikka. Ma olen ka üle saja kilo mees, ma võin korda luua küll.
Peale saadet läksin jalgpalli vaatama. Teate, kohtunike tase on meil siin esiliigas suht nott. Nii ka selles mängus ei pannud väljakukohtunik tähele vastaste väravavahi jummala räiget viga kodumeeskonna ründaja vastu. Nii need asjad ikka ei käi, kurat! Ma võtsin paraja peopesa suuruse kivi ja viskasin värdja kulmu lõhki. Kõik olgu ikka reeglite järgi! Ma usun, et Ameerikas võiks sellised mängijad kohapeal maha lasta.
Esmaspäeval lähen mina penssu võtma ja mida ma näen - mingi töllmokk ei näidanud ristmikul suunda! No kurat! Jälitasin seda mõrtsukat (jah, mõrtsukat, sest tema hoolimatu käitumise pärast oleks võinud mõni laps auto alla jääda) tema kodutalu hoovi. Selgus, et roolis oli noor plikaohtu naine. Oleks mees olnud, ma oleks ta jalad ära murdnud, ausõna. Nüüd virutasn lihtsalt auto tagumised tuled sisse ja peksin natuke jalgadega nartsisse ja krookuseid ta maja ees. Võimalik, et lähen veel nädalavahetusel tagasi ja saen õunapuud maha.
Kolmapäeval, kusagil kella ühe paiku päeval tundus mulle, et maja ümber liigub kahtlast kontingenti. Mingi mees peesitas otse muru peal, kujutate ette. Muru, nagu me juba teame eelpool toodud Ameerika näite varal, on aga püha. Nagunii on tegemist narkariga, korralik inimene on sel ajal tööl. Läksin tüübi juurde, pakkusin suitsu ja tuld. Aga nüüd, pange tähele, ei olnud mul käes mitte välgumihkel vaid pipragaasi balloon. Vett peab ahjus hoidma kaabakatel, ma ütlen!
Ja täna hommikul kui ma rattaga sõitsin, nägin, kuidas üks poisiots pargis maha sülitas, otse Eestimaa pinnale. Ma läksin joonelt ta juurde ja sülitasin talle näkku. Lisaks ütlesin veel: "Vastutuul!" sest see tundus pagana naljakas. Meie, eestlased, oleme aga teadupärast huumorirahvas. Ilma huumorita pole mõtet isegi korda luua. Oja Peeter on ju ka tuntud huumorimees.
Vot selline nädal oli. Homme kell üksteist ootan onudelt raadios uusi juhiseid.
Samuti ootan kutset Kahvlisse ja Urmas Oti saatesse ka, et ma saaksin rääkida kuidas ma meie riigi pärast südant valutan. Ja poliitikasse lähen. Kord olgu majas, kurat! Mulle näkku ei nikuta!
