Täna leiutasin ma ajamasina. Tehke järgi.

Sajad ja tuhanded on mu kallal nurisenud, et mu Shoutcast streami nupu alt (mis siin üleval paremal figureeris), ei tulnud kunagi musooni. Tõepoolest. Raske oli pihta saada, millal ma parasjagu mingit mussi lasin, millal mitte.

Sellega on nüüd nii, et kui näed üleval nupureas sellist nuppu: siis see tähendab, et raadio töötab. Sellel klõpsates peaks põhimõtteliselt seda siis kuulata saama. Kui ei saa, kisa.

Muusika ise on seinast seina: kaheksakümnendate italodiskost imeliku elektroonilise krõbinani, mahehäälsetest neidudest rögisevate töllideni, sekka ka rögisevaid neide ja mahehäälseid tölle. Ma lihtsalt kuulan... ee... no igasugust muusikat.

Asi on nimelt selles, et kui see kuradi Colgate Tripõläkšooni reklaam tuleb telekast, siis ma tahaks neid inimesi peksta, keda ma seal reklaamis näen, nii rõlge on see. Ma peksaks neid näiteks siilinahkadega.

Või hirveripsmetest punutud piitsakestega.

Esikus on täna kõige jahedam. Esiku termomeeter näitab +27°C.

Häid uudiseid ka: Kruglov kolib Brežnevi korterisse. Pean omaltpoolt veel lisama, et olen mõlema mehe talendi suur austaja.

Sellest ma sain veel aru kui kevadel millalgi mu ühe kõlari peal linnusitt oli. Arvasin, et lendas üks varahommikul aknast sisse, uudistas veidi ringi, sittus ja lahkus sama teed pidi. Aga nüüd, leides keset kööki seisvalt taburetilt 23 (jajaa - kakskümmend kolm!) rohelist leheussi, ei oska ma midagi arvata.

Ainus teooria, mis pähe tuleb - linnud toovad mulle süüa tänutäheks selle eest, et ma neid talvel kenasti nuumasin :)

Krt, pilti ka ei saa teha, sest kaamera on M.-i käes ja M.-i käsi on Soomes.

Ma siin olen juurelnud, et millest küll kirjutada.

Mõtlesin kirjutada sellest, et pühapäeval küsisid sommid Selveri ees teed ja kinkisid tänutäheks pastaka. Vist oli parasjagu naelad, klaashelmed ja punane riie otsa saanud.

Siis mõtlesin, et kirjutaks õige JuuJääbist. Seal oli muidu täitsa tore, sai muusikat vaadata ja meeldivate inimestega juttu puhuda ja õlut näost alla libistada. A. gruuvis laval ja üldse oli "täitsa nagu välismaal".

Siis võiks veel rääkida mõnest unenäost... Näiteks sellest kuidas ma Kraftwerki muusika järgi breikides ühtäkki üleloomulikku vabadust tunnetasin ja ukseraami ülemise liistu peale hüppasin. Sellest julgust saades kargasin lae alla mingi toru külge ja tegin ühe käega kinni hoides paar elegantset tiiru. Sealt edasi radikate peale, mingid saltod, seinu pidi üles-alla jne. See oli võimas küll. Ja toimus see Aleksander Mui nimelise Kingissepa teise keskkooli fuajees.

No ja nii edasi, igasugu asju mõtlesin. Aga ega ju vägisi kirjutada ei saa, kui ikka midagi öelda ei ole siis ei ole.

Kuni täna mängis lõpuks Elu Ise vajaliku materjali kätte. Alustan:

1. Mine Google pildiotsingu lehele.


2. Kirjuta otsiaknasse 'oliver maaker' (ilma jutumärkideta)


3. Naudi tulemusi

Minu meelest täitsa hea nali.
No järgmise korrani siis.